jump to navigation

vastused TKA juuli 10, 2009

Posted by reklaamivalve in Uncategorized.
1 comment so far

Käesolevaga vastab Tarbijakaitseamet Teie 11.06.2009.a , 16.09.2009.a ning 19.06.2009.a pöördumistele.

1.www.valivunts.ee kampaania

Nimetatud kampaania www.valivunts.ee väljatöötamisel võtsid kampaaniat väljatöödanud reklaamiagentuur ning Altia Eesti AS esinadajd eelnevalt  ühendust ka Tarbijakaitseametiga.

Tarbijakaitseameti hinnangul ei lähe kõnealune kampaania vastuollu seaduses sätestatud nõuetega.

Edastame Teile ka nimetatud kampaania  välja töödanud reklaamiagentuuri selgitused:
Eesti Vuntsikandjate Partei on inimeste ühendus, kes tahavad propageerida vuntsikandmise kultuuri kui tõelist mehelikkuse sümbolit. Vuntsikandjate parteid seovad Saaremaaga ühised väärtused – maailma asjadele lähenemine pisukese huumoriga, kerge muie suunurgas. Mitte üksteisele, hambad ristis, kaikaid kodarasse loopides.
Kui te seda asja nimetate reklaamiks, siis meiepoolne sügav kummardus. Reklaamiagentuuri töötajatena meeldib meile kui inimesed kõikjal ja kõiges reklaami näevad, suur tänu.
Postimehe bänneril ei pea olema hoiatust, sest alkoholireklaami algeid võib märgata alles toote nägemisega peale kodulehele sisenemist. See on varustatud ka seadusega ettenähtud hoiatusega.
Vuntsikandjate Parteid ei saa süüdistada noortele agitatsiooni tegemises, kuna nad pole sihtrühm. Noored teatavasti pole valimisealised, nendele suunatud kommunikatsioon oleks raharaiskamine ja teiseks tulevad mängu ealised eripärad – nimelt ei kasva noorel inimesel vuntse.
Sellest hoolimata oleme teinud kõik endast oleneva, et alaealise tarbija sattumine kodulehele oleks elimineeritud nii palju kui võimalik. Esiteks on see saavutatud meediplaneerimisega nii, et internetibännerid on paigutatud keskkondadesse ja selliste artiklite juurde mida enamjaolt külastavad täiskasvanud inimesed. Samuti on varustatud hoiatusega kodulehe sisenemine.
Väga paljud inimesed, kes otsisid vuntsikampaanias osaledes huumorit ja vuntse, seda sealt ka leidsid. Need, kes otsivad tarbija petmist ja seaduserikkumist, peavad kahjuks ise pettuma – seda seal pole kuna see ei kuulu Saaremaa brändi väärtuste hulka.

 

Sarnaselt ei olnud ka K-kohuke seotud teatud erakonnaga  🙂 

Taoline üleolev  suhtumine aga ei näita muud kui madalat laupa ja elementaarse viisakuse puudumist  -eetikast rääkimata.

Ma  võin ka öelda, et must on valge ja valge on must. See ei muuda nende kokkuleppeliste toonide tegelikku olemust.

 

2. Reklaam Saku Õlletehase transpordivahenditel.

Tarbijakaitseamet ei esitanud Teile  nõudmisi, esitada  pildilist materjali  võimalike rikkumiste kohta. Oma kirjas püüdsime Teile selgitada kuidas näeb välja võimaliku rikkumise menetlus st. millised asjaolud tuleb tuvastada  enne kui teha ettekirjutus või algatada väärteomenetlus.

Kirjeldate, et  möödudes ühe tootja väravast olete korduvalt näinud ilma hoiatuseta  kaubikuid.  Eeltoodust tulenevalt palume Teil võimalusel fikseerida auto registreerimisnumber, et Tarbijakaitseamet saaks teha vastava päringu Autoregistrikeskusele. Nimetatud päringu vastusest saame teada milline juriidiline või füüsiline isik on transpordivahendi omanikuks.

Minu jutt TKA’le oli konkreetne – miks TKA võtab tootja väidet – ilma tunnistuste ja tõenditeta tõe pähe ja minu väide vajab kirjalikke ja pildilisi tõestusi.

Ma ei palunud väärteomenetlust – minu soov oli, et ettevõte esitaks dokumendid, mis tõestaks, et antud firma on teinud ettenähtud kleebised ja tekstid oma välireklaamidele 2008 aasta esimesest novembrist. Seda seetõttu, et firma sedasi väitis.

Firma väide ei vaja tõestust  – küll aga minu väide, seda asutuses, mis on a) minu rahadega ülal peetav b) peab seisma minu õiguste ja vabaduste eest.

 Lühidalt, firma ja ka TKA toetub sellele, et mul ei ole võimalik tagant järgi tõestada, et reklaamidel ei olnud hoiatusi.

Kurb.

Ja mis eriti kurb, et kuigi firmal peavad olema dokumendid, mis taolist toimingut nagu seda reklaamidele lisakleebiste lisamine on, kinnitavad…ei ole nõus TKA seda materjali neilt küsima – piisab firma esindaja JAH sõnast. Seejuures kui minu kui kodaniku sõna ei maksa.

Kurb.

 

3.www.rabarock.ee veebilehel ja üritusel polnud ühtegi alkoholireklaamihoiatust.

Oleme järelevalve korras kõnealuse veebilehe üle vaadanud.  Nimetatud veebileht on muusikaürituse “Rabarock”  ametlikuks koduleheks. Rabarocki partneriteks on sellised kaubamärgid nagu “Jägermeister”, “Saaremaa Vodka”, “Jim Beam”, “Vina Tarabaca”. Viies kursori konkreetsele kaubamärgile  avaneb hoiatus “Ettevaatust! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada Teie tervist”.

Tarbijakaitseamet ei näe kõnealuse kodulehe puhul ja seal esitletavate kaubamärkide puhul vastuolu seaduses sätestatud nõuetega.

 

 

Jah, tekst tuleb, kui kursoriga kaubamärgile liikuda. 

Seadus aga kehtestab, et hoiatustekst peab olema nähtav – poolt sõnagi ei ole kirjas, et peab olema nähtav kui sellele kursoriga liikuda.

Sama probleem on ka tootja kodulehtedega, kus hoiatustekst on viidud tootest – kui tegelikkust alkoholisümbolist – võimalikult kaugele ning “peidetud”  kontaktandmete alla/peale.

Sama probleem on reklaamides – pean silmas eelkõige eesti tootjaid – kus hoiatustekst “vilgub” osades reklaamides klipi alguses kärmelt ära ja kui alkoholi endani jõutakse – ei ole teksti. Sellest, et 99% tekstidest on nii väikselt tehtud, et selle väljalugemine nõuab üleloomulikke võimeid, ma parem ei räägigi.

Lühidalt – küllap need reklaamitootjad peavad end tõsiselt geeniusteks, nagu ka see “vuntsi-idee” autor…paraku aga on tegemist lihtlabase auklike reeglite ära kasutamises.

Oleks mul piisavalt raha läheks ma personaalselt kõigi nende tootjatega isiklikult kohtusse – võtaks esimese reklaamiseaduse puntki – HEA TAVA ja suure raha eest teeks selgeks, et hea tava ei ole olla prujus ega seda propageerida ja piisavalt suure raha eest saaks ka kohus sellest aru ning lõppeks see “ajugeeniuste-paraad” reklaamiturul ja eesti riigis. 

 Reaalsuses aga ei ole mul raha ega võimu ja “reklaamigeeniused” mõtlevad varsti välja veel suuremad “vuntsid” jms ning siis hakkab TKA hoopis aktiivseid kodanikke ise kohtusse andma, kuna need on liiga palju firmadele tüli põhjustanud.

Kahjuks ei suuda ma peale seda mitme kuulist TKA’ga suhtlust muud järeldust teha.

Lisama peab ka selle, et seadus ise on antud teemas arhailine – kuna ei puuduta mitte poole sõnanagagi virtuaalruumi, see aga on vesi tootjate veskile ning muudab normaalseks alkoholi reklaami MSN aknas jms.

Kuskil heaoluühiskonnas toimiks antud seadus võib-olla, aga Eestis ilmselgelt mitte.

See jääb minu viimaseks postituseks, kuna ma isiklikult leian, et  TKA ei tegele antud probleemiga sisuliselt ning seadus on vähetõhus.

Ragnar Kivistik